Treeneriks kasvamine

Minu elus on alati tähtsal kohal olnud lemmikloomad. Vanemad õed käisid loodussõprade ringis ja nii leidsid tee meie koju esimesed kuldhamstrid. Edasi juba ka merisead. Minu lemmikuteks said järgemööda hamstrid, kilpkonn ja salaja (sest ema rotti ei lubanud) ostsin ka esimese rotikese.

Meie pere esimene koer tuli siis, kui ma olin 6-aastane. Serka oli imeline saksa lambakoera ja siberi laika segu, kellega koos möödus minu lapsepõlv ja puberteediiga. Võtsin koera tihti endaga õue kaasa ning käisin igal õhtul koeratiirul, et sõbrannaga veel lobiseda ja koolipingeid maandada. Serka oli parim koer, keda endale üldse tahta. Ta elas meie pere juures pika elu ja lahkus vikerkaare taha natuke enne oma 15-aasta sünnipäeva.

Kuna armastasin jubedalt loomi, oli minu suureks unistuseks ja eesmärgiks terve gümnaasiumiaja saada loomaarstiks. Igal hommikul kooli minnes sõitsin mööda Billy loomakliinikust ja unistasin seal töötamisest. Loomaarsti õpinguid alustasin, kuid 3 aastat hiljem jätsin pooleli ja otsustasin inimestega tegelema hakata. Samas Billy kliinikus sain elu näha ja praktikal olla 😊. Edasi sai minust sünnitustoa ämmaemand - töötasin nii Tartus kui Valgas. Saatuse tahtel aga olen nüüd põhitöökohaga ametis hoopis Tartu erakorralise meditsiini osakonnas õena. Töö ämmaemanda ja õena seisneb paljuski perede ja patsientide nõustamises ja õpetamises, mis on mulle suuresti abiks ka koeraomanikega suheldes.

Päris enda esimese koera võtsin, kui ämmaemanda õpingud olid pooleli. Bruttos oli suur saksa lambakoralaadne krants. Tark ja tubli. Tagasi vaadates tean, et ta oleks veel targem ja tublim olnud, kui ma oleksin osanud temaga niimoodi tegeleda, nagu ma nüüd oskan. Bruttos elas samuti peaaegu 15 toredat aastat ja aitas minu kahel vanemal tütrel suureks kasvada. Tema elu lõpp oli üsna vaevaline, mille jooksul sai ta korduvalt valuravi, et leevendada tagajalgade vaevusi. Viimasel aastal vajas ta rohkem põetamist ja abi ning kahjuks tuli teda teisele poole vikerkaart aidata. Temast lahkumine oli valus ning otsustasin, et rohkem ühtegi koera meie perre ei tule, aga…. elul on omad üllatused varuks.

Läks paar aastat mööda ja üks tütardest hakkas koera soovima. No esialgu muidugi sai selgitatud, et see on suur töö ja vastutus, mis lisaks nõuab ka aega ja tahtmis. Samal ajal hakkas mulle endale see mõte vaikselt meeldima, seda enam, et kunagi oli suur soov koeraga agilityt proovida. No nii ta läks - paari kuu pärast liitus meie perega bordercollie Fortem (ladina keeles vapper, julge), kellega paari päeva pärast hakkasime kutsikate agility algtõdesid Stefi Praakli juures õppima. Minu üks unistus oligi täitunud 😊

Algas suur töö ja õppimine. Tööliini borderi kasvatamine erines päris palju eelmiste koertega tegelemisest - tundus et Fortemil on lõputult energiat, samas pidi õigel ajal märkama, kui kutsikas on väsinud ja tema aju “ülekuumenenud” 🤯. Minul oli lõputult õppida ja õpin siiani.
Kuna Bordercollie on karjakoer, siis meie väljakutseks sai kaugemal autode karjatamine ja metskitsed... Ka meie kassi hakkas Fortem karjatama, aga õnneks kass ei lase ennast sellest segada 😅. Lisaks oli üsna väsitav leida tasakaalu sel ajal 3-aastase poja ja koeraga tegelemise osas ning kutsikaaeg väikelapsega… paras katsumus 🤪. Lisaks tekkis naabri-Vicil miskipärast rihmas reaktiivne käitumine... Siit algas teekonna kiirem osa - tuli lahendused leida, sest eesmärgiks oli koertega tore, turvaline ja äge pikk elu veeta.

Alustasin õpinguid Norra koeratreenerite koolis Nordic Education Centre for Dog Trainers. Lõpudiplomi sain suvel 2023. Ma lausa nautisin selles koolis osalemist, sest nii palju tänapäevast infot, mis minu ees iganädalaselt avati, ei leia just kergelt. Põhiline rõhk oli asetatud koerte kehakeele lugemisele ning enda kehakeele kasutamisele koeraga suhtlemisel. Kool kasutab positiivset treeningmeetodit ning lähtub ainult koera heaolust ning inimese ja looma heast koostööst.

Lisaks olen võtnud Norra kooli alt lühikursusi:

• Julia Robertson "Appropriate exercise for puppies" (sobivad harjutused kutsikatele, Galen myotherapy)
• Problem solving with Turid Rugaas: Walk nice on leash (lõdvas rihmas jalutamine)
• Problem solving webinar with Turid Rugaas: Passing other dogs on your walks (teistest koertest möödumine)
• Problem solving webinar with Turid Rugaas: Home alone (koer üksi kodus)

Et tugevdada Fortemi tagasikutse oskust, tegin läbi Absolute Dogs Recall Rescue programmi, mis õpetab 30 mängu, mis tekitavad sul koeraga parema sideme ning tagasikutse õnnestub paremini. Absolute Dogsìs osalen ka Obedience Boost programmis. Nende põhimõte on see, et igale probleemile on lahenduseks erinevad mängud. Ehk siis mängides arenete koeraga mõlemad- imeline ja lisaks lõbus!
​
Lisaks olen läbinud Kanadast pärit Susan Garretti programmi Home School the Dog ning hetkel osalen Wag Nation programmis. Ka tema meetodid on kõik üles ehitatud ainult läbi positiivse mõjutamise, milles on palju maiust ja mängu.

Kõrvale olen lugenud üsna mitmeid raamatuid, mis on üleval ka minu raamatusoovituse lehel. Igas raamatus on midagi, mida meelde jätta, kuid kindlasti ei ole kõik päris see, millega ma saaksin nõustuda. Ajas muutuvad teadmised koerte osas ja nii muutuvad ka kasvatusmeetodid. NB! Tänapäeval ainuõige meetod on positiivne treeningmeetod!